KKK

Miks ei ole standardid kohustuslikud?

Standardimine on optimeerimisvahend, mis töötati esialgselt välja tootjate poolt, kasutamiseks tootjatele, tootjate ja nende klientide kasu silmas pidades. Tänapäeval on see vahend mõeldud ja seda kasutavad nii majandus-, sotsiaal- kui ka akadeemilises sfääris tegutsejad. Standardid on kokkulepped kõikide asjassepuutuvate huvigruppide vahel nende endi huvides. Standardite lõplik ja maksimaalne edu sõltub sellest, kui teadlik ollakse nendest eelistest ja kas tunnustatakse võimalust koostada ühiselt turu nõudlusele vastavaid ja kasutajale orienteeritud kokkuleppeid kõikide huvitatud osapoolte vahel.
Kui standardid ei ole enam kohustuslikud, vaid on vabatahtlikud – kuidas siis tagatakse ohutus? Üldine põhimõte on, et ohutuse, samuti ka tervise- ja keskkonnakaitseküsimused, ei ole reguleeritavad vabatahtlikkuse alusel, vaid on reguleeritud seadusandluse poolt tehniliste õigusaktide kaudu. Kõik riigid on defineerinud ja välja töötanud kaitsetasandid, mille tagamist toetavad kohustuslikud seadusesätted, mida järgitakse nii üleminekuprotsessis kohustuslikult standardimiselt vabatahtlikule ning ka siis, kui see protsess on lõppenud. Niisiis, sätted, mis olid vanades kohustuslikes standardites ja mis peavad jääma kohustuslikeks, kaetakse nüüd uute tehniliste õigusaktide poolt, mille väljatöötamine on ministeeriumide, mitte enam standardimisorganisatsiooni kohustus.

Miks peab kasutama vabatahtlikke standardeid?

Standardid aitavad tagada toote või teenuse üleüldist kvaliteeti ja ohutust. Need kindlustavad kokkusobivuse ja vahetatavuse, vähendavad mittevajalikku variantide mitmekesisust ja protsesside ning protseduuride omahinda. Standardid aitavad kaitsta nii inimeste kui ka loomade tervist ja keskkonda. Need loovad läbipaistvuse tehnilistes ja tehnoloogilistes küsimustes, pakkudes ühtset terminoloogiat. Aladel, kus tehnoloogiline areng on väga kiire, võivad standardid olla aluseks potentsiaalsete tulevikuriskide hindamisel. Standardite harmoneerimine on oluline samm teel rahvusvahelisele kaupade vabale liikumisele.

Milliseid eeliseid annab standardimises osalemine?

Standardid ei ole kohustuslikud, ent kuna nende praktiline väärtus on äärmiselt suur, on nende rakendamine tegelikult möödapääsmatu. Mis tahes seltskond, kes osaleb aktiivselt standardite väljatöötamise protsessis, saab mõjutada reegleid ja tegevusjuhiseid, mis hakkavad kehtima nende enda tegevusvaldkonnas; saab juba väga varakult informatsiooni töö tulemusena valmivast standardist ning seetõttu saab järk-järgult alustada ettevalmistusi selle rakendamiseks; saab infot uusimatest trendidest klientide hulgas ja klientide nõudmistest; võib saada väärtuslikku informatsiooni konkurendi seisukohtadest ja tugevatest külgedest ning üldisest turustruktuurist; saab võimaluse sõlmida täiendavaid erialaseid ja mitteametlikke kontakte.

Milline seos on õigusaktide ja standardite vahel?

Seadused (tehnilised õigusaktid) on kohustuslikud, ent standardite rakendamine on vabatahtlik. Kuigi seadusandjad võivad viidata standarditele õigusaktides, kas eksklusiivselt, mis tähendab, et vastav standard on kuulutatud kohustuslikuks ja seetõttu tuleb seda järgida, või  indikatiivselt, mis viitab, et antud standard on ainult üks võimalus, kuidas täita õigusakti nõudeid. Ent ka eraõiguses võib standarditele viidata. Lepingupooled võivad viidata standarditele lepingus, mis teeb nende standardite rakendamise antud lepingu raames kohustuslikuks.

Mille poolest erinevad standardid, tehnospetsifikaadid ja tehnilised õigusaktid?

Vastavalt standardile EVS-EN 45020:2008 "Standardimine ja standardimisega seotud tegevused. Põhisõnavara" on standard “Konsensuse alusel koostatud ja tunnustatud asutuse poolt vastuvõetud normdokument, milles tuuakse reeglid, juhtnöörid ja omadused tegevuste või nende tulemuste kohta üldiseks ja korduvaks kasutamiseks ja mis on suunatud korrastatuse optimaalse taseme saavutamisele antud kontekstis”.

Kas standardite puhul on kehtiv intellektuaalse omandi kaitse?

Üheks CEN-i ja CENELEC-i liikmeks saamise eeltingimuseks on, et standardid oleksid vastavas riigis kaetud kirjastamisõigust kaitsva seadusandlusega. Rahvuslik standardimisorganisatsioon peab tagama, et kirjastamisõigus ja sellega seotud kasutusõigus kuuluksid talle. Organisatsiooni standarditel peab olema vastav kirjastusõigusele viitav klausel. Eestis kuuluvad standardid ja standardikavandid autoriõiguse seaduse (RT I 2000, 16, 19) alusel teoste hulka, millele laieneb autoriõigus. CEN on sisse viinud ametliku autoriõiguste loovutamise protseduuri tagamaks, et CEN-i tehniliste komiteede, alamkomiteede ja töörühmade delegaadid loovutaksid autoriõiguse CEN-ile. CEN-i ja CENELEC-i poolt väljatöötatud Euroopa standardite kasutusõigus kuulub CEN-i ja CENELEC-i rahvuslikele liikmetele. Ükski standardi element ei saa olla patendiõiguse aluseks. Siiski tuleb sõlmida litsentsileping patendi valdajaga, kui standardi käsitlusalas peaks olema midagi patendiõiguse alla langevat. Samuti laieneb autoriõigus kõigile ISO ja IEC standarditele ja publikatsioonidele. Rahvuslik standardimis-organisatsioon on kohustatud oma riigis ISO ja IEC autoriõigust kaitsma.

Kuidas finantseeritakse standardimissüsteemi?

Suur osa rahvuslike standardiorganite eelarvest tuleb standardite ja teenuste müügist. Kuna paljud standardiorganid on assotsiatsioonid, tuleb raha ka liikmemaksudest. Teatud tööprogramme finantseerib tihti tööstus ja ka riigivõimuorganid võivad lepingu alusel või regulaarselt rahaliselt toetada.

Miks on vaja standardite eest maksta?

Isegi kui kogu standardimisprotsess on rajatud mittetasustatavate ekspertide tööle, on ikkagi vaja sisendit nii inimtööjõu kui ka raha näol, et kogu infrastruktuuri hallata. Hind, mida maksate standardi eest, on teie osa selle infrastruktuuri ülalpidamise toetuseks.

Milline on rahvuslike, Euroopa ja rahvusvaheliste standardimisorganisatsioonide roll?

Rahvuslikud standardiorganid tagavad rahvuslikul tasandil nõutava infrastruktuuri ja kokkulepitud protseduuride täitmise. Need toodavad ja turustavad rahvuslikke standardeid, mis enamuses on ja peavad olema rahvuslikuks standardiks üle võetud Euroopa ja rahvusvahelised standardid, nendega seoses olev dokumentatsioon ja muu informatsioon. Rahvuslikud standardiorganid on Euroopa ja rahvusvaheliste standardimisorganisatsioonide liikmed või nendega tihedalt koostööd tegevad ning organiseerivad vastavalt oma võimalustele aktiivset osalemist vastavates standardimisprotsessides.

Kuidas on võimalik osaleda standardimisprotsessis Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil?

Enamikus standardimissektorites organiseerib Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil standardimisprotsessis osalemist rahvuslik standardimisorganisatsioon, mis korraldab rahvuslike tehniliste komiteede, Euroopa või rahvusvaheliste tehniliste komiteede peegelkomiteede, tööd. Selleks, et nendes protsessides osaleda, nt rahvusliku delegatsiooni koosseisus teatud standardimisprojekti osas, on soovitatav, et huvitatud osapooled organiseeruksid assotsiatsioonidesse, kodadesse, ühingutesse jms.

Kuidas olla standardimistegevusest informeeritud?

Kõigepealt tuleks kõikides standardimist puudutavates küsimustes pöörduda oma rahvusliku standardimisorganisatsiooni poole, millel on tihedad sidemed teiste rahvuslike standardimisorganisatsioonidega ning ka Euroopa ja rahvusvaheliste standardimisorganisatsioonidega.

Millised seadusandlikud aktid eksisteerivad Euroopa Liidus?

Kõige tähtsamad EL-i seadusandlikud dokumendid on:

 Mis on uus lähenemisviis?

Mis vahe on "vanal" ja "uuel lähenemisviisil"?

Vana lähenemisviisi (1970–1985) alusel püüdis Euroopa Ühendus vähendada kaubanduse tehnilisi tõkkeid, lisades direktiividesse hulgaliselt tehnilisi üksikasju. Otsustamisprotsess muutus väga pikaks, direktiivid olid väga tehnilised ja neid tuli tihti parandada.
Uue lähenemisviisi direktiivid sisaldavad ainult olulisi ohutusnõudeid. Tehniline spetsifikatsioon, mis on kooskõlas nende olulistele nõuetega, määratakse kindlaks Euroopa standardimisorganisatsioonide koostatud standardites. Tootjad võivad vabalt valida nende standardite kasutamise või mõne muu viisi vahel, millega tagada vastavus olulistele nõuetele.

Kas harmoneeritud standardid on kohustuslikud?

Harmoneeritud standardeid võib mõista kui teatud uue lähenemisviisi direktiivi oluliste ohutusnõuete tehnilist spetsifikatsiooni. Ka uue lähenemisviisi direktiivide valdkondades on standardite rakendamine vabatahtlik. Kuigi toodete osas, mis on valmistatud harmoneeritud standardite alusel, eeldatakse, et nad vastavad direktiivi(de) olulistele ohutusnõuetele. Erandiks on siin ehitustoodete direktiiv, mis teeb ehitustoodete harmoneeritud standardid kohustuslikuks.

Mis tähendus on CE-märgistusel?

CE-märgistus on vastavuse tähis. Uue lähenemisviisi direktiivide raames on see toote "pass", mis on vajalik sisenemiseks Euroopa Liidu turule: see näitab, et toode vastab tema suhtes kohaldatavate direktiivide olulistele nõuetele ja vastavushindamise protseduuridele. CE-märgistus ei ole ei kvaliteedi- ega sertifitseerimismärk.

Kas tootja võib panna tootele CE-märgistuse enne, kui vastav standard on võetud üle rahvuslikuks standardiks?

Jah. Harmoneeritud standardi rakendamine ei ole kohustuslik. Seepärast ei ole CE-märgistuse pealepanekuks vajalik, et vastav standard oleks üle võetud rahvuslikuks standardiks. Kuigi, et uue lähenemisviisi süsteem töötaks, peab nii direktiiv olema üle võetud riigi seadusandlusesse kui ka vastav harmoneeritud standard olema üle võetud selle riigi standardiks. Alati eksisteerib ka teine võimalus direktiivi(de)ga vastavuse tagamiseks.
Kui toode ei ole vastavuses harmoneeritud standardiga, siis direktiivid sätestavad erilised vastavushindamise meetodid. Kui harmoneeritud standardeid ei ole kasutatud, võib toote vastavust olulistele ohutusnõuetele tõendada ja kinnitada registreeritud organ.

Mis vahe on akrediteerimisel ja  sertifitseerimisel?

Akrediteerimine on protseduur, mille käigus annab kompetentne organ –akrediteerimisorgan – ametliku tunnustuse, et organisatsioon või isik on kompetentne teostama teatud erilisi ülesandeid.

Sertifitseerimine on protseduur, mille käigus kolmas osapool – sertifitseerimisorgan – annab kirjaliku kinnituse, et toode, protsess või teenus vastab teatud erilistele nõuetele.

Kes on vastutav akrediteerimisprotseduuri eest?

Kui sertifitseerimis- ja inspektsiooniorganid ning katselaborid täidavad nende suhtes kohaldatava standardi EN 45000 nõudeid, võivad nad saada akrediteerimisorgani poolt akrediteeritud. Mitte-reguleeritavas valdkonnas hõlbustavad akrediteerimisorganite vahel sõlmitud vastastikuse tunnustamise lepingud seda, et ühe vastavushindamissüsteemi poolt välja antud sertifikaadid oleksid kergemini tunnustatavad teise vastavushindamissüsteemi poolt.