Standardimine on tegevus, millega määratakse üldiseks ja korduvaks kasutamiseks sätted olemasolevate või potentsiaalsete probleemide lahendamiseks, eesmärgiga saavutada antud kontekstis korrapärasuse optimaalne tase.
Standardimine on turusuunitlusega tegevus – tulevane standardi kasutaja otsustab, kas konkreetse standardi koostamine on vajalik.
Standardi koostamisel võivad osaleda ja koostamist algatada kõik huvitatud osapooled. Läbi tehniliste komiteede või ajutiselt moodustatud töörühmade osalevad vabatahtlikkuse alusel standardite koostamisel tootjad ja teenuste pakkujad, tarbijate ja riigi esindajad ning teadusasutused, lähtudes ühisest huvist antud teema vastu. Lõplik standardikavand on konsensus, mille puhul olulistes küsimustes põhimõttelised eriarvamused puuduvad. Standardite koostamise eesmärk ja protsess pole seega sama, mis kohustuslike õigusaktide puhul, mille koostamine on eelkõige erinevate riiklike instantside ülesanne.
Tänasel päeval seisneb EVS-i tegevus suurel määral töös Euroopa ja rahvusvaheliste standarditega, eelkõige seepärast, et Eestil on kohustus kõik Euroopa standardid Eesti standarditena kasutusele võtta. Seetõttu algatavad suure osa tulevastest Eesti standarditest huvigrupid väljaspool Eestit. Seepärast on Eesti huvipoolte osavõtt Euroopa ja rahvusvahelisest standardimistööst väga oluline.
Eesti standard võib olla:
1) üle võetud rahvusvaheline või Euroopa standard:
a) jõustumisteate meetod,
b) ümbertrüki meetod,
c) tõlkemeetod;
2) Eesti algupärane standard.
Sobiva rahvusvahelise või Euroopa standardi puudumisel võib algatada Eesti algupärase standardi koostamise. Jälgida tuleb, et koostatav standard ei esitaks mõne Euroopa või rahvusvahelise standardiga vastuolus olevaid nõudeid (erisused Euroopa standardist tuleb Euroopa standardisse rahvusliku erinõudena sisse viia).
EVS-i töötajad standardeid ei koosta, kuid koordineerides kõiki koostamisprotsesse, anname teavet standardite koostamisest ja viime kokku sarnaste huvidega osapooli.