Esileht»Infoteenus

17 METROLOOGIA JA MÕÕTMINE. FÜÜSIKALISED NÄHTUSED

Tagasi peagrupi juurde

Uued standardid


EVS-EN IEC 62056-8-4:2019
Hind 22,15 EUR
Identne IEC 62056-8-4:2018; EN IEC 62056-8-4:2019
Electricity metering data exchange - The DLMS/COSEM suite - Part 8-4: Communication profiles for narrow-band OFDM PLC PRIME neighbourhood networks
This part of IEC 62056 specifies DLMS/COSEM communication profiles for narrow-band OFDM power line carrier PRIME neighbourhood networks using the modulation as specified in Recommendation ITU-T G.9904:2012. Three communication profiles are specified: - a profile using the IEC 61334-4-32 LLC layer; - a profile using TCP-UDP/IPv4; - a profile using TCP-UDP/IPv6.

EVS-EN ISO 17201-3:2019
Hind 19,05 EUR
Identne ISO 17201-3:2019; EN ISO 17201-3:2019
Acoustics - Noise from shooting ranges - Part 3: Sound propagation calculations (ISO 17201-3:2019)
This document specifies methods of predicting the sound exposure level of shooting sound for a single shot at a given reception point. Guidelines are given to calculate other acoustic indices from the sound exposure level. The prediction is based on the angular source energy distribution of the muzzle blast as defined in ISO 17201-1 or calculated using values from ISO 17201-2. This document applies to weapons with calibres of less than 20 mm or explosive charges of less than 50 g TNT equivalent, at distances where peak pressures, including the contribution from projectile sound, are less than 1 kPa (154 dB). NOTE National or other regulations, which could be more stringent, can apply.

ISO 25178-600:2019
Hind 104,99 EUR
Geometrical product specifications (GPS) -- Surface texture: Areal -- Part 600: Metrological characteristics for areal topography measuring methods
This document specifies the metrological characteristics of areal instruments for measuring surface topography. Because surface profiles can be extracted from surface topography images, most of the terms defined in this document can also be applied to profiling measurements.

ISO 25178-607:2019
Hind 104,99 EUR
Geometrical product specifications (GPS) -- Surface texture: Areal -- Part 607: Nominal characteristics of non-contact (confocal microscopy) instruments
This document describes the influence quantities and instrument characteristics of confocal microscopy systems for areal measurement of surface topography. Because surface profiles can be extracted from surface topography images, the methods described in this document can be applied to profiling measurements as well.

Asendatud või tühistatud standardid


EVS-EN ISO 17201-3:2010
Identne ISO 17201-3:2010; EN ISO 17201-3:2010
Acoustics - Noise from shooting ranges - Part 3: Guidelines for sound propagation calculations
This part of ISO 17201 specifies methods of predicting sound exposure levels of shooting sound for a single shot at a given reception point. Guidelines are given to calculate other acoustic indices from the sound exposure level. The prediction is based on the angular source energy distribution of the muzzle blast as defined in ISO 17201-1 or calculated using values from ISO 17201-2. This part of ISO 17201 applies to weapons with calibres of less than 20 mm or explosive charges of less than 50 g TNT equivalent, at distances where peak pressures, including the contribution from projectile sound, are less than 1 kPa (154 dB).
Keel: Inglise

Kavandite arvamusküsitlus


prEVS-ISO 4037-1
Identne ISO 4037-1:2019
Tähtaeg 15.05.2019
Kiirguskaitse. Dosimeetrite ja doosikiiruse mõõteseadmete kalibreerimiseks ja nende footoni energiast sõltuva koste määramiseks kasutatav röntgen ja gamma. Osa 1: Kiirguse karakteristikud ja saamismeetodid
Käesolev standard kirjeldab kaitsetaseme dosimeetrite ja radiomeetrite kalibreerimiseks kasutatavaid röntgen- ja gammareferentskiirguse parameetreid ning saamismeetodeid rahvusvahelise kiirgusühikute ja kiirgusmõõtmiste komisjoni (ingl International Commission on Radiation Units and Measurement, ICRU[5]) fantoomiga seotud operatiivsuuruste suhtes Kõige madalam õhu kerma kiirus, mille suhtes seda standardit kohaldatakse, on 1 µGy h–1. Allpool seda õhu kerma kiiruse väärtust, (looduslik) tausta kiirgus, nõuab aga erilist tähelepanu ning seda käesolevas dokumendis ei käsitleta. Punktides 4 kuni 6 määratletud kiirguste jaoks on avaldatud piisavalt teavet, et täpsustada nõudeid kõigile sobitatud või kirjeldatud referentsväljade asjakohastele parameetritele, saavutamaks fantoomiga seotud suuruste suhtes soovitud üldise määramatuse umbes 6 % kuni 10 % (k = 2). Informatiivsetes lisades A kuni C kirjeldatud röntgenkiirguse väljad ei ole ettenähtud röntgenkiirguse referentsväljadeks. MÄRKUS ISO 4037-1 1996. aastal välja antud esimene trükk sisaldas mõningaid täiendavaid kiirgusi, mille kohta selliselt avaldatud teave ei ole kättesaadav. Need on fluorestsentskiirgused, radionukliidi 241Am, S-Am, gammakiirgus ja suure energiaga fotonkiirgused R-Ti ja R-Ni, mis on eemaldatud käesoleva standardi põhiosast. Kõige sagedamini kasutatavad kiirgused, fluorestsentskiirgused ja radionukliidi 241Am, S-Am, gammakiirgus sisaldub peaaegu muutmatul kujul informatiivsetes lisades A ja B. Informatiivne lisa C esitab täiendavaid röntgenkiirguse välju, mida on kirjeldatud kvaliteedi indeksi järgi. Konkreetses footonenergia vahemikus referentskiirguste rühma saamiseks kasutatavad meetodid on kirjeldatud punktides 4 kuni 6, mis määrab ära ka nende kiirguste parameetrid. Need kolm referentskiirguse rühma on: a) energiavahemikus alates umbes 8 keV kuni 330 keV, pidev filtreeritud röntgenkiirgus; b) energiavahemikus 600 keV kuni 1,3 MeV, radionukliidide kiiratud gammakiirgus; c) energiavahemikus 4 MeV kuni 9 MeV, kiirendite toodetud footonkiirgus. Plaanitava rakenduse jaoks kõige sobivama referentskiirguse välja saab valida tabelist 1, mis annab ülevaate kõigi punktides 4 kuni 6 kirjeldatud referentskiirgustest. See ei hõlma lisades A, B ja C kirjeldatud kiirgusi. Punktides 4 kuni 6 esitatud nõuded ja meetodid on suunatud doosi (kiiruse) väärtuse umbes 6 % kuni 10 %. (k = 2) üldise määramatuse saavutamiseks fantoomiga seotud suuruste suhtes referentsväljas. Selle saavutamiseks pakutakse välja kaks saamismeetodit: Esimene neist on piisavalt hästi kirjeldatud omadustega "sobitatud referentsväljade" tekitamine, et oleks võimalik kasutada standardis ISO 4037-3 soovitatud teisendustegureid. “Sobitatud referentsväljade” spektraaljaotuste ainult väikeste erinevuste, võrreldes nominaalsete referentsväljadega, olemasolu on kinnitatud toimingutega, mis on üksikasjalikult kirjeldatud standardis ISO 4037-2. Sobitatud kiirguse referentsväljade jaoks on toodud standardis ISO 4037-3 soovitatavad teisendustegurid ainult kindlate allika ja dosimeetri vahekauguste, näiteks 1,0 m ja 2,5 m jaoks. Teiste vahekauguste korral peab kasutaja otsustama, kas neid kordajaid saab kasutada. Kui mõlemad väärtused väga lähedased, näiteks erinevad ainult 2 % või vähem, siis võib kasutada lineaarset interpolatsiooni. Teine meetod on tekitada „kirjeldatud referentsvälju”. Seda tehakse kas teisendustegurite määramisel spektromeetria abil või mõõdetakse vajalik väärtus vahetult sekundaarsete standardsete dosimeetrite abil. Kõnealust meetodit rakendatakse mis tahes kiirgusele, mis tahes mõõdetavale suurusele ja kui see on rakendatav siis ka iga fantoomi ja kiirguse vahelisele langemisnurgale. Lisaks sõltuvad referentskiirgust iseloomustavatele parameetritele esitatud nõuded fantoomis määratud sügavusest, s.o. kas 0,07 mm, 3 mm või 10 mm, kusjuures eri sügavuste jaoks kehtivad erinevad nõuded. Seega võib antud kiirgusväli olla 0,07 mm sügavuse jaoks "sobitatud referentsväli", aga seda mitte 10 mm sügavuse jaoks, mille puhul võib see olla "kirjeldatud referentsväli". Teisendustegureid saab määrata mis tahes kauguste jaoks, kui õhukerma kiirus ei jää alla 1 µGy/h. Mõlemad meetodid vajavad referentsvälja jaoks laetud osakeste tasakaalu. Kusjuures see pole alati tuvastatud töökohal olevas väljas, mille jaoks dosimeeter on kalibreeritud. See kehtib eriti footoni energiate kohta referentssügavusel d ilma laetud osakestele omase tasakaaluta, mis sõltub energia ja referentssügavuse d tegelikust kombinatsioonist. Elektronid, mille energia on suurem kui 65 keV, 0,75 MeV ja 2,1 MeV, võivad läbida vastavalt 0,07 mm, 3 mm ja 10 mm ICRU kudet ja kiirgused mille korral footonite energiad ületavad eelpool toodud väärtusi, loetakse ilma laetud osakestele omase tasakaaluta kiirguseks suuruste jaoks, mis on defineeritud nendes sügavustes. Doosi (kiiruse) väärtuse ja selle üldise määramatuse määramiseks peavad kõik mõõtevahendid, mida kasutatakse nende suuruste väärtuse määramisel, olema siseriiklike standarditeni jälgitavalt kalibreeritud. See dokument ei kirjelda pulseerivaid referentskiirguse välju.
This document specifies the characteristics and production methods of X and gamma reference radiation for calibrating protection-level dosemeters and doserate meters with respect to the phantom related operational quantities of the International Commission on Radiation Units and Measurements (ICRU)[5]. The lowest air kerma rate for which this standard is applicable is 1 μGy h–1. Below this air kerma rate the (natural) background radiation needs special consideration and this is not included in this document. For the radiation qualities specified in Clauses 4 to 6, sufficient published information is available to specify the requirements for all relevant parameters of the matched or characterized reference fields in order to achieve the targeted overall uncertainty (k = 2) of about 6 % to 10 % for the phantom related operational quantities. The X ray radiation fields described in the informative Annexes A to C are not designated as reference X-radiation fields. NOTE The first edition of ISO 4037-1, issued in 1996, included some additional radiation qualities for which such published information is not available. These are fluorescent radiations, the gamma radiation of the radionuclide 241Am, S-Am, and the high energy photon radiations R-Ti and R-Ni, which have been removed from the main part of this document. The most widely used radiations, the fluorescent radiations and the gamma radiation of the radionuclide 241Am, S-Am, are included nearly unchanged in the informative Annexes A and B. The informative Annex C gives additional X radiation fields, which are specified by the quality index. The methods for producing a group of reference radiations for a particular photon-energy range are described in Clauses 4 to 6, which define the characteristics of these radiations. The three groups of reference radiation are: a) in the energy range from about 8 keV to 330 keV, continuous filtered X radiation; b) in the energy range 600 keV to 1,3 MeV, gamma radiation emitted by radionuclides; c) in the energy range 4 MeV to 9 MeV, photon radiation produced by accelerators. The reference radiation field most suitable for the intended application can be selected from Table 1, which gives an overview of all reference radiation qualities specified in Clauses 4 to 6. It does not include the radiations specified in the Annexes A, B and C. The requirements and methods given in Clauses 4 to 6 are targeted at an overall uncertainty (k = 2) of the dose(rate) value of about 6 % to 10 % for the phantom related operational quantities in the reference fields. To achieve this, two production methods are proposed: The first one is to produce "matched reference fields", whose properties are sufficiently well-characterized so as to allow the use of the conversion coefficients recommended in ISO 4037-3. The existence of only a small difference in the spectral distribution of the "matched reference field" compared to the nominal reference field is validated by procedures, which are given and described in detail in ISO 4037-2. For matched reference radiation fields, recommended conversion coefficients are given in ISO 4037-3 only for specified distances between source and dosemeter, e.g., 1,0 m and 2,5 m. For other distances, the user has to decide if these conversion coefficients can be used. If both values are very similar, e.g., differ only by 2 % or less, then a linear interpolation may be used. The second method is to produce "characterized reference fields". Either this is done by determining the conversion coefficients using spectrometry, or the required value is measured directly using secondary standard dosimeters. This method applies to any radiation quality, for any measuring quantity and, if applicable, for any phantom and angle of radiation incidence. In addition, the requirements on the parameters specifying the reference radiations depend on the definition depth in the phantom, i.e., 0,07 mm, 3 mm and 10 mm, therefore, the requirements are different for the different depths. Thus, a given radiation field can be a "matched reference field" for the depth of 0,07 mm but not for the depth of 10 mm, for which it can then be a "characterized reference field". The conversion coefficients can be determined for any distance, provided the air kerma rate is not below 1 μGy/h. Both methods need charged particle equilibrium for the reference field. However, this is not always established in the workplace field for which the dosemeter is calibrated. This is especially true at photon energies without inherent charged particle equilibrium at the reference depth d, which depends on the actual combination of energy and reference depth d. Electrons of energies above 65 keV, 0,75 MeV and 2,1 MeV can just penetrate 0,07 mm, 3 mm and 10 mm of ICRU tissue, respectively, and the radiation qualities with photon energies above these values are considered as radiation qualities without inherent charged particle equilibrium for the quantities defined at these depths. To determine the dose(rate) value and the associated overall uncertainty of it, a calibration of all measuring instruments used for the determination of the quantity value is needed which is traceable to national standards. This document does not specify pulsed reference radiation fields.

Keel: Inglise

prEVS-ISO 4037-2
Identne ISO 4037-2:2019
Tähtaeg 15.05.2019
Kiirguskaitse. Dosimeetrite ja doosikiiruse mõõteseadmete kalibreerimiseks ja nende footoni energiast sõltuva koste määramiseks kasutatav röntgen ja gamma. Osa 2: Kiirguskaitseline dosimeetria energiavahemikus 8 keV kuni 1,3 MeV ja 4 MeV kuni 9 MeV
See standardi osa kirjeldab röntgeni ja gamma referentskiirguse dosimeetria protseduure kiirguskaitse mõõteseadmete kalibreerimiseks energiavahemikus ligikaudu 8 keV kuni 1,3 MeV ja 4 MeV kuni 9 MeV ning üle 1 μGy/h õhukerma kiiruste jaoks. Käsitletavad mõõtesuurused on vabalt õhus tekkiv kerma, Ka ja rahvusvahelise kiirgusühikute ja kiirgusmõõtmiste komisjoni (ingl International Commission on Radiation Units and Measurement, ICRU[2]) fantoomiga seotud operatiivsuurused H*(10), Hp(10), H'(3), Hp(3), H'(0,07) ja Hp(0,07) koos vastavate doosikiirustega. Nende tekitamise meetodid on toodud standardis ISO 4037-1. Seda standardi osa võib kasutada ka standardi ISO 4037-1: 2019 lisades A, B ja C määratletud kiirguste puhul, mis aga ei tähenda seda, et nendes lisades kirjeldatud kiirguste kalibreerimistunnistus oleks vastavuses ISO 4037 nõuetega. Selles standardis esitatud nõuete ja meetodite eesmärk on doosi (kiiruse) üldise määramatuse, umbes 6 % kuni 10 % (k = 2) saavutamine fantoomiga seotud referentsväljade operatiivsuuruste korral. Selle nõude saavutamiseks on ISO 4037-1-s esitatud kaks referentsväljade tekitamise meetodit. Esimene meetod seisneb selliste “sobitatud referentsväljade” tekitamises, mis järgivad nõudeid niivõrd täpselt, et on võimalik kasutada soovitatud teisendustegureid. “Sobitatud referentsväljade” spektraaljaotuste ainult väikeste erinevuste, võrreldes nominaalsete referentsväljadega, olemasolu on kinnitatud toimingutega, mis on üksikasjalikult kirjeldatud käesolevas standardis. Sobitatud kiirguse referentsväljade puhul on ISO 4037-3-s soovitatavad teisendustegurid toodud ainult kindlate allika ja dosimeetri vahekauguste korral, näiteks 1,0 m ja 2,5 m. Muude vahekauguste korral peab kasutaja ise otsustama, kas neid teisendustegureid võib kasutada. Teine meetod on tekitada „kirjeldatud referentsvälju”. Seda tehakse kas teisendustegurite määramisel spektromeetria abil või vajalik väärtus mõõdetakse vahetult sekundaarsete standardsete dosimeetrite abil. Seda meetodit rakendatakse mis tahes kiirgusele, mis tahes mõõdetavale suurusele ja, kui see on rakendatav, siis ka iga fantoomi ja kiirguse vahelisele langemisnurgale. Teisendustegureid on võimalik määrata suvalise vahekauguse korral kui on tagatud et õhukerma kiirus pole alla 1 μGy /h. Mõlemad meetodid vajavad referentsvälja jaoks laetud osakeste tasakaalu. Kusjuures see pole alati kindlaks määratud töökohal olevas väljas, mille jaoks dosimeeter tuleb kalibreerida. See kehtib eriti footonite energiate korral mil puudub referentssügavusel d sellele omane laetud osakeste tasakaal, mis omakorda sõltub tegelikust energia ja referentssügavuse d kombinatsioonist. Elektronid, mille energia on üle 65 keV, 0,75 MeV ja 2,1 MeV, võivad läbistada vastavalt 0,07 mm, 3 mm ja 10 mm ICRU kudet ja kiirgused kus footonite energiad on suuremad toodud väärtustest, loetakse kiirgusteks millel puudub sellele sügavusele omane laetud osakeste tasakaal. See standard ei ole rakendatav pulsseerivate referentsväljade dosimeetria korral.
This document specifies the procedures for the dosimetry of X and gamma reference radiation for the calibration of radiation protection instruments over the energy range from approximately 8 keV to 1,3 MeV and from 4 MeV to 9 MeV and for air kerma rates above 1 μGy/h. The considered measuring quantities are the air kerma free-in-air, Ka, and the phantom related operational quantities of the International Commission on Radiation Units and Measurements (ICRU)[2], H*(10), Hp(10), H'(3), Hp(3), H'(0,07) and Hp(0,07), together with the respective dose rates. The methods of production are given in ISO 4037-1. This document can also be used for the radiation qualities specified in ISO 4037-1:2019, Annexes A, B and C, but this does not mean that a calibration certificate for radiation qualities described in these annexes is in conformity with the requirements of ISO 4037. The requirements and methods given in this document are targeted at an overall uncertainty (k = 2) of the dose(rate) of about 6 % to 10 % for the phantom related operational quantities in the reference fields. To achieve this, two production methods of the reference fields are proposed in ISO 4037-1. The first is to produce "matched reference fields", which follow the requirements so closely that recommended conversion coefficients can be used. The existence of only a small difference in the spectral distribution of the "matched reference field" compared to the nominal reference field is validated by procedures, which are given and described in detail in this document. For matched reference radiation fields, recommended conversion coefficients are given in ISO 4037-3 only for specified distances between source and dosemeter, e.g., 1,0 m and 2,5 m. For other distances, the user has to decide if these conversion coefficients can be used. The second method is to produce "characterized reference fields". Either this is done by determining the conversion coefficients using spectrometry, or the required value is measured directly using secondary standard dosimeters. This method applies to any radiation quality, for any measuring quantity and, if applicable, for any phantom and angle of radiation incidence. The conversion coefficients can be determined for any distance, provided the air kerma rate is not below 1 μGy/h. Both methods require charged particle equilibrium for the reference field. However this is not always established in the workplace field for which the dosemeter shall be calibrated. This is especially true at photon energies without inherent charged particle equilibrium at the reference depth d, which depends on the actual combination of energy and reference depth d. Electrons of energies above 65 keV, 0,75 MeV and 2,1 MeV can just penetrate 0,07 mm, 3 mm and 10 mm of ICRU tissue, respectively, and the radiation qualities with photon energies above these values are considered as radiation qualities without inherent charged particle equilibrium for the quantities defined at these depths. This document is not applicable for the dosimetry of pulsed reference fields.

Keel: Eesti

prEVS-ISO 4037-3
Identne ISO 4037-3:2019
Tähtaeg 15.05.2019
Kiirguskaitse. Dosimeetrite ja doosikiiruse mõõteseadmete kalibreerimiseks ja nende footoni energiast sõltuva koste määramiseks kasutatav röntgen ja gamma. Osa 3: Pindala- ja isikudosimeetrite kalibreerimine ja nende koste mõõtmine kiirguse energia ja langemisnurga funktsioonina
Käesolev standard määratleb täiendavad protseduurid ja andmed kiirguskaitse individuaalseks ja pindala seireks kasutatavate dosimeetrite ja doosikiiruse mõõteseadmete kalibreerimiseks. Kiirguskaitse doosi (kiiruse) mõõteseadmete kalibreerimise üldist protseduuri ja koste määramist kirjeldatakse standardis ISO 29661 ning seda järgitakse nii palju kui võimalik. Sel eesmärgil kasutatakse vastavalt standardis 4037-1 kirjeldatule, footon referentsvälju mille keskmine energia asub vahemikus 8keV kuni 9 keV. Lisas D on toodud mõningane täiendav teave võrdluse tingimuste, nõutavate katse standardtingimuste ja antud elektronide vahemikega kaasnevate mõjude kohta. Individuaalse seire puhul käsitletakse nii kogukeha- kui ka jäsemedosimeetreid ning pindala seire puhul portatiivseid ja fikseeritud doosi(kiiruse) mõõteseadmeid. Referentsväljade jaoks on vajalik laetud osakeste tasakaal, kuigi see pole alati kindlaks määratud töökohal olevas väljas, mille jaoks dosimeeter tuleb kalibreerida. See kehtib eriti footoni energiate kohta referentssügavusel d ilma laetud osakestele omase tasakaaluta, mis sõltub energia ja referentssügavuse d tegelikust kombinatsioonist. Elektronid, mille energia on suurem kui 65 keV, 0,75 MeV ja 2,1 MeV, võivad läbida vastavalt 0,07 mm, 3 mm ja 10 mm ICRU kudet ja kiirguse kvaliteedid footonite energiate korral mis ületavad eelpool toodud väärtusi, loetakse kiirguse kvaliteetideks ilma laetud osakestele omase tasakaaluta suuruste jaoks, mis on defineeritud nende sügavustes. See standardi osa tegeleb ka pealelangeva footoni energia ja kiirguse langemisnurga kui koste funktsiooni määratlemisega. Sellised mõõtmised võivad kujutada endast osa tüübikatsest, mille käigus uuritakse täiendavate suuruste mõju kostele. See standard on kasutatav ainult 1 μGy/h suuremate õhukerma kiiruse väärtuste korral. See standard ei hõlma fikseeritud pindaladosimeetrite in-situ kalibreerimist. Dokumendis kirjeldatakse erinevate dosimeetrite puhul järgitavaid protseduure. Soovitused on esitatud kasutatava fantoomi ja rakendatavate teisendustegurite kohta. Soovitatavad teisendustegurid on antud ainult sobitatud kiirguse referentsväljadele, mis on määratletud standardi ISO 4037-1:2019, punktides 4 kuni 6. ISO 4037-1:2019, mõlemad informatiivsed lisad A ja B hõlmavad fluorestsentskiirgusi ja radionukliidi 241Am, S-Am gammakiirgust, mille kohta publitseeritud detailne teave pole kättesaadav. ISO 4037-1: 2019, lisa C, toob ära täiendavaid röntgenkiirguse välju, mis on kirjeldatud kvaliteediindeksiga. Teisendustegurid kõigi nende kiirguste korral on toodud lisades A kuni C, kuid ainult ligikaudse hinnanguna kuna nende teisendustegurite üldine määramatus tegelikes kiirguse referentsväljades pole teada. MÄRKUS Terminit „dosimeeter“ kasutatakse üldmõistena kõigi individuaalseks ja pindala seireks kasutatavate dosimeetrite ja doosikiiruse mõõteseadmete kohta.
This document specifies additional procedures and data for the calibration of dosemeters and doserate meters used for individual and area monitoring in radiation protection. The general procedure for the calibration and the determination of the response of radiation protection dose(rate)meters is described in ISO 29661 and is followed as far as possible. For this purpose, the photon reference radiation fields with mean energies between 8 keV and 9 MeV, as specified in ISO 4037-1, are used. In Annex D some additional information on reference conditions, required standard test conditions and effects associated with electron ranges are given. For individual monitoring, both whole body and extremity dosemeters are covered and for area monitoring, both portable and installed dose(rate)meters are covered. Charged particle equilibrium is needed for the reference fields although this is not always established in the workplace fields for which the dosemeter should be calibrated. This is especially true at photon energies without inherent charged particle equilibrium at the reference depth d, which depends on the actual combination of energy and reference depth d. Electrons of energies above 65 keV, 0,75 MeV and 2,1 MeV can just penetrate 0,07 mm, 3 mm and 10 mm of ICRU tissue, respectively, and the radiation qualities with photon energies above these values are considered as radiation qualities without inherent charged particle equilibrium for the quantities defined at these depths. This document also deals with the determination of the response as a function of photon energy and angle of radiation incidence. Such measurements can represent part of a type test in the course of which the effect of further influence quantities on the response is examined. This document is only applicable for air kerma rates above 1 μGy/h. This document does not cover the in-situ calibration of fixed installed area dosemeters. The procedures to be followed for the different types of dosemeters are described. Recommendations are given on the phantom to be used and on the conversion coefficients to be applied. Recommended conversion coefficients are only given for matched reference radiation fields, which are specified in ISO 4037-1:2019, Clauses 4 to 6. ISO 4037-1:2019, Annexes A and B, both informative, include fluorescent radiations, the gamma radiation of the radionuclide 241Am, S-Am, for which detailed published information is not available. ISO 4037-1:2019, Annex C, gives additional X radiation fields, which are specified by the quality index. For all these radiation qualities, conversion coefficients are given in Annexes A to C, but only as a rough estimate as the overall uncertainty of these conversion coefficients in practical reference radiation fields is not known. NOTE The term dosemeter is used as a generic term denoting any dose or doserate meter for individual or area monitoring.

Keel: Eesti