EVS-EN ISO 4037-2:2021

Selles dokumendis konkretiseeritakse toimingud röntgen- ja gammaetalonkiirguse, mida kasutatakse kiirguskaitse mõõteriistade kalibreerimiseks energiavahemikus umbes 8 keV kuni 1,3 MeV ja 4 MeV kuni 9 MeV ning õhukerma kiiruste korral üle 1 µGy/h, dosimeetriaks. Arvesse võetud mõõtesuurused on õhukerma vabas õhus Ka ja Rahvusvahelise Kiirgusühikute ja Mõõtmiste Komisjoni (ICRU) [2] fantoomiga seotud tegevussuurused H*(10), Hp(10), H'(3), Hp(3), H'(0,07) ja Hp(0,07) koos vastavate doosikiirustega. Kiirguse tekitamise meetodid on toodud standardis ISO 4037-1.
Seda dokumenti saab kasutada ka standardi ISO 4037-1:2019 lisades A, B ja C toodud kiirgusomaduste kohta, kuid see ei tähenda, et nendes lisades kirjeldatud kiirgusomaduste kalibreerimistunnistus vastaks standardisarja ISO 4037 nõuetele.
Selles dokumendis esitatud nõuded ja meetodid on suunatud doosi (doosikiiruse) väärtuse laiendmääramatuse ligikaudu 6 % kuni 10 % (k = 2) saavutamiseks fantoomiga seotud tegevussuuruste puhul etalonväljades. Et seda saavutada, pakutakse standardis ISO 4037-1 välja kaks etalonväljade tekitamise viisi.
Esimene neist on selliste „kombineeritud etalonväljade“ tekitamine, mis järgivad nõudeid nii täpselt, et saab kasutada soovitatud teisendustegureid. „Kombineeritud etalonvälja“ spektraaljaotuse üksnes väikese erinevuse olemasolu võrreldes nominaalse etalonväljaga kinnitavad protseduurid, mis on esitatud ja üksikasjalikult kirjeldatud selles dokumendis. Kombineeritud etalonväljade puhul on soovitatavad teisendustegurid toodud standardis ISO 4037-3 ainult teatud allika ja dosimeetri vaheliste kindlaksmääratud kauguste jaoks, nt 1,0 m ja 2,5 m. Teiste vahemaade puhul peab kasutaja otsustama, kas neid teisendustegureid saab kasutada.
Teine meetod on „kirjeldatud etalonväljade“ tekitamine. Selleks määratakse teisendustegurid kas spektromeetria abil või mõõdetakse vajalikud väärtused otse, sekundaarsete standarddosimeetrite abil. Seda meetodit rakendatakse mis tahes kiirgusomaduse, mis tahes mõõtesuuruse ning vajaduse korral mis tahes fantoomi ja kiirguse langemisnurga suhtes. Teisendustegureid saab määrata mis tahes vahemaa jaoks tagades, et õhukerma kiirus ei oleks alla 1 µGy/h.
Mõlemad meetodid vajavad etalonvälja jaoks laetud osakeste tasakaalu. Ometi ei ole seda alati saavutatud töökohal olevas väljas, mille jaoks dosimeeter peab olema kalibreeritud. See kehtib eriti footoni energia korral, mil puudub etalonsügavusel d sellele omane laetud osakeste tasakaal, mis omakorda sõltub energia ja etalonsügavuse d tegelikust kombinatsioonist. Üle 65 keV, 0,75 MeV ja 2,1 MeV energiaga elektronid suudavad läbistada vastavalt 0,07 mm, 3 mm ja 10 mm ICRU kudet ning nendest väärtustest suuremate energiatega footonite korral, kiirgusomadused nende sügavuste jaoks defineeritud suurustele, loetakse ilma sisemise tasakaaluta laetud osakeste kiirgusomadusteks.
Selles dokumendis ei käsitleta pulsseerivate etalonväljade dosimeetriat.