Rahvusvahelised rahaülekanded ja SWIFT
Inimesed on aegade jooksul raha transportinud ning edastanud mitmetel viisidel. Aeganõudvad bartehingud loomade, vilja ja muude toiduainetega muutusid pikkade vahemaade läbimisel tülikaks ning raskendasid kauplemist. Seetõttu võeti kasutusele vermitud mündid, millele peagi lisandus transporti lihtsustav paberraha. Vaatamata sellele, algas rahaülekannete kiire areng alles 19. sajandil, mil leiutati tehinguid kiirendav telegraaf.
20. sajandiks oli tehingukiirus veelgi rohkem muutunud. Pangad tutvustasid inimestele krediitkaarte ja pangaautomaate, muutes rahaülekandeid ja tehinguid elementaarseks elu osaks. Interneti saabumisega võeti kasutusele uued maksesüsteemid, mis lubasid makseid sooritada sekunditega. Selleks, et tänapäevased rahaülekanded saaksid õigeaegselt toimuda ja jõuaksid õigesse kohta, ongi loodud ülemaailmne pangatehingute teabe edastamiseks mõeldud piiriülene süsteem SWIFT.
Rahvusvaheliste pangaülekannete saatmiseks või vastuvõtmiseks kasutatakse SWIFT-koodi. SWIFT-koodi selgitab lähemalt standard ISO 9362. Kood on pankade identifikaator, mis koosneb kaheksast kuni üheteistkümnest tähest ja numbrist. See jaguneb neljaks osaks - panga-, riigi-, asukoha- ja harukood.
Pankadevaheline kommunikatsioon toimib tegelikult tänu mitmele rahvusvahelisele standardile. Näiteks hõlmab endas rahvusvahelisi pangakontonumbreid (IBAN) ISO 13616, mis võimaldab rahvusvaheliselt identifitseerida eri riikide pangakontosid ja teha rahaülekandeid. ISO 10383 defineerib neljakohalised turu tunnuskoodid, mida kasutatakse aktsiaturgude ja muude kauplemisbörside tuvastamiseks.
ISO 20022 standardiseeria määratleb selle, kuidas üles ehitada finantssõnumeid, mis on vajalikud piiriüleste maksete ja aruandluse jaoks. Tehingute mahu ja keerukuse kasvades aitavad standardid finantsinstitutsioonidel järgida turutavasid ja regulatiivseid nõudeid.
