hanohiki/Shutterstock.com
Standard on ekspertide koostöö ja konsensuse alusel koostatud dokument, mis kirjeldab parimaid praktikaid või juhiseid toodete, teenuste ja protsesside jaoks. Standardite järgimine ei ole kunagi olemuselt kohustuslik.
Õigusakt on ametliku dokumendina esitatud õigusnormide kogum (näiteks seadus, määrus, otsus), mille järgimine on kohustuslik. Õigusakt on riigi või muu võimukandja poolt välja antud.
Eesti õigusaktidega on võimalik kõigil tutvuda Riigi Teataja kodulehel🡭.
Standardi ja õigusakti erinevused lühidalt
Standardid aitavad sageli õigusaktides toodud eesmärke praktiliselt rakendada. Kui õigusakt määrab nõude, siis standard võib anda nõude täitmiseks tehnilisi lahendusi.
| Standard | Õigusakt |
|---|---|
| Standardimisorganisatsiooni poolt vastu võetud dokument | Riigi poolt vastu võetud ametlik dokument |
| Enamasti vabatahtlik dokument, kuid õigusaktiga võib teatud tingimustel olla kohustuslikuks tehtud | Dokument, mille täitmine on kohustuslik |
| Kirjeldab tehnilisi lahendusi või häid praktikaid, kuid ei asenda õigusakte | Sätestab nõuded ja on ülimuslik |
| Autoriõigustega kaitstud dokument | Üksnes õigusakti eelnõu on autoriõigusega kaitstud |
| Muudatust kaalutakse vähemalt iga viie aasta tagant | Muudetakse kui õigusakti koostaja seda otsustab |
Eesti õigusaktides viidatakse standardile üldjuhul soovituslikult. See tähendab, et õigusakti nõuete täitmiseks on soovi korral võimalik rakendada ka muid lahendusi (näiteks mõne muu üldtunnustatud metoodika kasutamine).
Soovitusliku viite leiab näiteks määrusest, mis käsitleb jalatsi ning rõiva ja tekstiiltoote märgistamise nõudeid.
„Teabe andmisel toote suuruse kohta on soovitatav lähtuda Eesti standardist EVS-EN 13402 või muust samaväärsest standardist ning hooldusjuhiste andmisel on soovitatav lähtuda Eesti standardist EVS-EN ISO 3758 või muust samaväärsest standardist.“
Soovitusliku viite leiab ka näiteks määrusest, mis sätestab eriveo tingimused.
„Teel töötaval inimesel peab olema isikukaitsevahenditele esitatud nõuetele ja kasutusotstarbele vastav märguriietus. Eeldatakse, et märguriietus on nõuetekohane, kui see vastab standardile EVS-EN ISO 20471:2013.."
Millal võib standard muutuda kohustuslikuks?
Kuigi standardid on olemuselt vabatahtlikud, võib standardi kohustuslikku järgimist nõuda rahvusvaheline (leping, konventsioon vms) või Euroopa Liidu õigus. See tähendab, et mõnel juhul võib õigusaktis olla ka viide, mis on kohustuslik.
Sellise näite leiab määrusest, mis käsitleb sigarettides tõrva-, nikotiini- ja vingugaasisisalduse laboriuuringute läbiviimise nõudeid ja korda. Samuti leiab kohustusliku näite ka määrusest, mis käsitleb joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõudeid ning analüüsimeetodeid.
„Sigarettide tõrvasisaldus määratakse standardi ISO 4387 järgi.“
„Mikrobioloogiliste näitajate vastavusproove võetakse ja neid käideldakse vastavalt standardis EVS-EN ISO 19458 osutatud proovivõtueesmärgile B.“
Lisaks võib standardi kasutamine muutuda vajalikuks ka muudel juhtudel:
- Näiteks võib tellija nõuda lepingus, et toode või teenus peab vastama kindlale standardile.
- Kui organisatsioon vajab sertifikaati, peab ta rakendama ja järgima vastava standardi nõudeid.
Sellistes olukordades ei pruugi standard olla õigusaktist tulenevalt kohustuslik, kuid selle järgimine on vajalik lepinguliste kohustuste täitmiseks, sertifikaadi saamiseks või turul tegutsemiseks.