ISO 12217-1 on sätestatud meetodid tervete (st kahjustamata) laevade stabiilsuse ja ujuvuse hindamiseks. Arvesse on võetud ka uppumise suhtes tundlike laevade ujuvilpüsimise näitajaid. Stabiilsuse ja ujuvuse näitajate hindamine selle dokumendi abil võimaldab määrata laeva konstruktsioonile ja maksimaalsele kogukoormusele vastavasse konstruktsioonikategooriasse (A, B, C või D).
ISO 12217-1 kohaldatakse peamiselt inim- või mehaanilise jõuga liikuvate laevade suhtes, mille kerepikkus on 6 m kuni 24 m. Seda võib siiski kohaldada ka alla 6 m pikkuste laevade suhtes, kui need ei vasta standardis ISO 12217-3 määratletud soovitud konstruktsioonikategooriale ning kui neil on laevalagi ja standardile ISO 11812 vastavad kiire äravooluga süvendid.
Elamiskõlblike mitmekereliste laevade puhul hõlmab see standard ümbermineku riski hindamist, toimiva varuväljapääsu määratlemist ja nõudeid ujuvilpüsimisele ümberpööratud asendis.
ISO 12217-1 ei kohaldu järgneva suhtes:
— standardisarjaga ISO 6185 hõlmatud täispuhutavad ja jäiga konstruktsiooniga täispuhutavad paadid, välja arvatud standardisarjas ISO 6185 esitatud viited standardisarja ISO 12217 erijaotistele,
— standardiga ISO 13590 hõlmatud jetid ja muud sarnased energiaallikaga varustatud veesõidukid,
— gondlid ja vesijalgrattad,
— purjelauad,
— lainelauad, sealhulgas mootoriga lainelauad,
— tiibur- ja hõljuklaevad, kui neid ei käitata veeväljasurvelise ujuvuse faasis ja
— allvee veesõidukid.
See ei hõlma ega hinda mõju stabiilsusele pukseerimis-, püügi-, süvendamis- või tõstetoimingutel, mida tuleb vajaduse korral arvesse võtta eraldi.
Rahvusvaheline standard on Euroopas ilma muudatusteta avaldatud standardina EN ISO 12217-1:2025.
